Kas sinu päev käib sisemise kella või seinakella järgi?

Reisijärgne väsimus on ilmselt tuttav kõigile, kes on lennanud kasvõi paari ajavööndi võrra ette- või tahapoole. Mida kaugemale itta või läände lendame, seda rohkem võib keha uue ajaga kohanemiseks vaeva näha. Aga selle väsimuse taga toimub midagi märksa põnevamat kui lihtsalt magamata öö – triljonid meie keha rakud püüavad oma sisemist kella uue ööpäevarütmiga uuesti sünkrooni saada.

Meie keha nimelt ei ela ainult seinakella järgi. Sellel on oma aeg.

Kellad, mis tiksuvad meie sees.

Seda, et elusolenditel on oma sisemine ööpäevakell, märkas juba 1729. aastal prantsuse astronoom Jean-Jacques d’Ortous de Mairan. Ta asetas häbeliku mimoosi (Mimosa pudica) pimedasse ruumi ja avastas, et taim jätkas ka ilma päikesevalguseta oma tavapärast rütmi: avas päeval lehed ja sulges need ööseks. Justkui teaks taim ise, millal on päev ja millal öö.

Sajandeid hiljem jõudsid teadlased selle nähtuse toimimiseni juba rakutasandil. Jeffrey Hall, Michael Rosbash ja Michael Young näitasid oma uuringutega, et meie rakkudes töötavad geenid ja valgud justkui pisikese bioloogilise kellamehhanismina. Üheks oluliseks osaks selles on PER-valk, mille hulk rakkudes ööpäeva jooksul tõuseb ja langeb. See korduv protsess aitab organismil hoida ligikaudu 24-tunnist rütmi ning mõjutab muu hulgas seda, millal oleme erksad ja millal unised. Nende avastuste eest pälvisid kolm teadlast 2017. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia.

Peaaegu kümme aastat hiljem käivad aga väikeses Eestis endiselt tulised vaidlused selle üle, mis kell peaks algama koolipäev. Ja selle vaidluse keskmes on tegelikult seesama küsimus: kas meie elu peaks käima rohkem seinakella või sisemise kella järgi?

Ühes riigis minnakse sööma, teises valmistutakse magama.

Meie bioloogiline kell on küll inimesega kaasas, kuid see ei tegutse vaakumis. Valgus, töö, kool, söögiajad, perekondlikud harjumused ja kogu ümbritsev kultuur aitavad otsustada, millal me tegelikult magama läheme ja ärkame.

Ühes suuremas rahvusvahelises uuringus koguti nutitelefonirakenduse kaudu uneandmeid inimestelt eri riikides. Erinevused olid märgatavad. Jaapanis ja Singapuris magati keskmiselt umbes 7 tundi ja 24 minutit ööpäevas, Hollandis aga umbes 8 tundi ja 12 minutit. Ligi 50 minutit erinevust igas ööpäevas tähendab nädala peale juba rohkem kui viit tundi.

See aitab mõista, miks magamisharjumused võivad riigiti nii erinevad olla. Hispaanias on täiesti tavaline istuda õhtusöögilauda kell üheksa või isegi hiljem – ajal, mil mõnes teises kultuuris on päev juba lõppemas. Ka Hispaania uneandmed peegeldavad seda hilisemat elurütmi: rahvusvahelises nutitelefoniuuringus paistsid hispaanlased silma ühe hilisema magamaminekuajaga.

Seega ei otsusta meie une üle ainult bioloogia. Iga päev toimub väike läbirääkimine päikese, sisemise kella ja ühiskonna vahel.

Noorte bioloogilised kellad käivad hiljem.

Eriti selgelt tuleb see konflikt välja teismeeas. Puberteedieas nihkub inimese bioloogiline kell loomulikult hilisemaks.

Noorel on õhtul raskem vara uinuda ning ta suudab kauem ärkvel olla, enne kui tekib tugev unesurve. See ei tähenda tingimata, et teismeline on lihtsalt „ööinimene“ või ei taha õigel ajal magama minna. Vähemalt osa sellest käitumisest on bioloogiline.

Probleem tekib siis, kui sisemine kell ütleb üht, aga äratuskell teist.

Varajane koolipäev võib seetõttu tekitada noortele pideva sotsiaalse jetlagi: nädalavahetusel magatakse keha loomulikuma rütmi järgi, koolipäevadel tuleb aga ärgata tunduvalt varem. Eesti andmed näitavad probleemi üsna selgelt. Tervise Arengu Instituudi uuringu järgi magab koolipäevadel soovituslikust vähem umbes kolmandik Eesti 11–15-aastastest õpilastest. 15-aastaste seas on unevaeguses juba 44% noortest.

Seega ei ole hilisema koolipäeva alguse arutelu pelgalt küsimus sellest, kas noortele meeldib hommikul kauem magada. Küsimus on selles, kuidas sobitada ühiskonna kell paremini kokku noore inimese bioloogilise kellaga.

Sotsiaalne jetlag – ajavahe ilma lennureisita.

Tegelikult pole sotsiaalse jetlagi kogemiseks üldse vaja lennukisse istuda. Teadlased kasutavad mõistet social jetlag kirjeldamaks ebakõla meie sisemise kella ja sotsiaalsete kohustuste vahel. Kui keha tahaks magada südaööst kaheksani, kuid töö või kool nõuab ärkamist kell kuus, elame osa nädalast justkui vales ajavööndis.

Nädalavahetusel nihutame ennast tagasi. Esmaspäeval jälle edasi. Selles mõttes võib iga esmaspäeva hommik olla väike lennureis ilma lennukita.

Hommikul ärkab koos meiega ka kortisool.

Kehal on ärkamiseks oma bioloogiline süsteem. Üks osa sellest on kortisool. Kortisooli nimetatakse sageli stressihormooniks, kuid see nimetus võib olla veidi eksitav. Kortisool ei ole organismis ainult selleks, et reageerida stressile. See kuulub meie normaalse ööpäevarütmi juurde ning aitab organismil päevaks valmistuda. Suurem osa kortisooli päevasest eritumisest koondub hommikuse ärkamise ümbrusse. Esimese 30–45 minuti jooksul pärast ärkamist toimub paljudel inimestel veel täiendav kiire tõus, mida nimetatakse kortisooli ärkamisreaktsiooniks.

Keha justkui keerab hommikul süsteemid töörežiimile.

Seetõttu pole üllatav, et ka meie tähelepanu, energia ja emotsioonid ei püsi kogu päeva ühetaolised. Inimene kell 8 hommikul ja seesama inimene kell 23 õhtul ei ole füsioloogiliselt päris samas seisundis.

Mida räägivad miljonid säutsud meie tunnetest?

Aga kas seda ööpäevast rütmi võib näha ka inimeste emotsioonides? Üks erakordne võimalus sellele küsimusele vastata tekkis koos sotsiaalmeediaga. Teadlased on analüüsinud sadu miljoneid Twitteri ehk tänase X-i postitusi ning vaadanud, kuidas emotsioone väljendavate sõnade kasutamine ööpäeva jooksul muutub.

Ühes 84 riiki ja 2,4 miljonit inimest hõlmanud uuringus leiti üsna selge muster: inimesed kaldusid väljendama positiivsemaid emotsioone hommikul, päeva jooksul positiivsus vähenes ning õhtu poole hakkas taas tõusma. Nädalavahetustel nihkus hommikune positiivsuse tipp umbes kaks tundi hilisemaks – üsna loogiline jälg sellest, et inimesed said kauem magada.

Teises uuringus analüüsiti nelja aasta jooksul rohkem kui 800 miljonit Suurbritannias postitatud säutsu. Ka seal ilmnesid tugevad ööpäevased mustrid positiivsetes ja negatiivsetes emotsioonides, vihas, kurbuses ja väsimuses.

See ei tähenda muidugi, et Twitter oskaks diagnoosida meie meeleolu. Küll aga näitab nii suur andmehulk midagi huvitavat: meie tunded ei teki ajast sõltumatult. Ka emotsioonidel näib olevat oma ööpäevane rütm.

Keskmine inimene ei ole sina.

Siin jõuame aga kõige olulisema küsimuseni. Teadus suudab väga hästi kirjeldada suuri mustreid. Me teame, millal kortisool keskmiselt tõuseb. Me võime võrrelda hollandlaste ja jaapanlaste uneaega. Me võime analüüsida sadade miljonite sotsiaalmeediapostituste emotsionaalset tonaalsust. Aga keskmine inimene ei ole sina.

See, mis eristab ühte inimest teisest, ei pruugi olla sama, mis eristab sinu head päeva sinu halvast päevast. Võib-olla oled sina kõige reipam varahommikul. Võib-olla alles pärastlõunal. Võib-olla ei mõjuta üks hiline õhtu sinu enesetunnet peaaegu üldse, kuid kolm järjestikust lühikest ööd mõjutavad väga tugevalt.

Siin sünnibki Mentasticu isiklik väärtus – kogutud andmed ei küsi ainult, mida teeb keskmine inimene, vaid aitavad hakata küsima, mis toimub sinuga.

Kas sinu enesetunne oli hommikuti parem või halvem? Kas nädalavahetuse ja tööpäevade unerütm erinevad? Kas sinu heaolu muutub koos une kestuse või aktiivsusega? Kas sinu sisemine kell ja seinakell liiguvad enamasti koos – või käib nende vahel pidev väike võitlus?

Sest lõpuks ei ole kõige huvitavam küsimus see, mis kell inimesed tavaliselt magama lähevad. Palju huvitavam on teada: milline rütm töötab kõige paremini sinu jaoks?