Sõnas „maailm“ peitub sõna „ilm“. Ilm võib muutuda tunni jooksul, maailm kannab endas aastaid. Natuke samamoodi võib mõelda enesetundest ja heaolust.
Enesetunne on nagu ilm. See vastab küsimusele: „Kuidas mul on siin ja praegu?“ See kuulub konkreetsesse hetke ja kohta ning võib muutuda koos sellega, mida keha ja meel parasjagu kogevad. Halb uni, tüli lähedasega, päikeseline hommik, pingeline koosolek või hea uudis võivad meie enesetunnet kiiresti muuta.
Heaolu on nagu maailm. See vastab palju suuremale küsimusele: „Kuidas mul oma elus läheb?“
Heaolu ei mahu hästi ühte hommikusse, päeva ega isegi nädalasse. See kogub endasse pikema aja ning mitu erinevat eluvaldkonda: tervise, suhted, töö või õppimise, turvatunde, majandusliku toimetuleku, vabaduse teha valikuid, kuuluvuse ja ka tunde, et sellel, mida me teeme, on mingi tähendus.
Seetõttu võib inimesel olla halb päev, kuigi tal läheb elus üldiselt hästi. Ja vastupidi – meil võib olla väga tore laupäevaõhtu ajal, mil pikemas plaanis oleme oma töö, suhte või tervisega rahulolematud.
Üks vihmane päev ei tähenda halba kliimat. Aga kui vihma sajab kuude kaupa, hakkab see juba midagi enamat rääkima.
Hetk, päev, nädal ja lõpuks – elu.
Eelmistes lugudes vaatasime, kuidas enesetunne võib liikuda ühe päeva jooksul ning kuidas meie nädalal võib olla oma emotsionaalne rütm. Hommik ei pruugi tunduda samasugune nagu õhtu ja esmaspäev samasugune nagu laupäev.
Heaolu lisab sellele veel ühe mõõtme – aja.
Kui küsida inimeselt kell 8 hommikul pärast halvasti magatud ööd „Kuidas sa ennast tunned?“, võib vastus olla üsna halb. Kui küsida samalt inimeselt „Kui rahul sa praegu oma eluga oled?“, võib vastus olla hoopis teistsugune. See erinevus on oluline.
Psühholoogias eristataksegi heaolu puhul sageli vähemalt kahte vaatenurka. Üks puudutab seda, mida me tunneme ja kui rahul me oma eluga oleme. Teine küsib sügavamalt, kas meie elu tundub tähenduslik, kas saame areneda, teha ise valikuid, luua häid suhteid ja kasutada oma võimeid.
Hea elu ei tähenda seega elu, kus kogu aeg on hea tunne. Võime olla pärast rasket treeningut kurnatud, aga rahul. Võime tunda enne olulist esinemist ärevust, kuid samal ajal teada, et teeme midagi enda jaoks tähenduslikku. Lapse kasvatamine, õppimine, ettevõtte loomine või haige lähedase eest hoolitsemine võivad sisaldada väga raskeid päevi, olemata seetõttu tingimata heaolu vähendavad tegevused.
Mõnikord on isegi vastupidi: just pingutus, vastutus ja millegi olulise nimel tegutsemine võivad anda elule tähenduse.
Heaolu ei ole üks number.
Heaolu teeb keeruliseks ka see, et inimene elab korraga mitmes „maailmas“. Tööl võib kõik minna suurepäraselt, aga kodus halvasti. Tervis võib olla korras, kuid inimene tunneb end üksikuna. Suhted võivad olla tugevad, kuid majanduslik ebakindlus tekitada pidevat pinget.
Väliselt võib kõik justkui hästi olla, töö, kodu, pere ja tervis, aga ometi närib sees tunne: „Kas see ongi kõik?“
Psühholoog Carol Ryff on kirjeldanud psühholoogilist heaolu näiteks läbi kuue valdkonna: head suhted teistega, autonoomia ehk võimalus teha ise oma valikuid, võime oma eluga toime tulla, isiklik areng, enese aktsepteerimine ning elu eesmärgi ja tähenduse tunnetamine. See aitab mõista, miks kaks väliselt väga sarnast inimest võivad oma elu kogeda täiesti erinevalt ja miks heaolu ei pruugi paraneda ainult sellega, et proovime ennast sagedamini hästi tundma panna.
Seetõttu ei saa heaolu taandada ainult küsimusele „Kas sa oled õnnelik?“ Vahel tuleb hoopis küsida: kas ma elan elu, mis tundub mulle enda oma?
Maslow ja vajadused, mis ei mahu tegelikult püramiidi.
Üks tuntumaid katseid inimese heaolu ja motivatsiooni mõtestada pärineb psühholoog Abraham Maslow’lt. 1954. aastal kirjeldas ta vajadusi, mille hulka kuuluvad füsioloogilised vajadused, turvalisus, armastus ja kuuluvus, tunnustus ning eneseteostus.
Tänapäeval kujutatakse neid peaaegu alati püramiidina. Püramiid on küll lihtne ja meeldejääv, kuid võib tekitada eksliku mulje, nagu peaks inimene kõigepealt alumise korruse täielikult valmis ehitama ja alles seejärel tohiks järgmisele liikuda. Inimene päriselt nii lihtsalt ei tööta.
Me võime otsida armastust ajal, mil meie turvatunne on habras. Luua kunsti rahapuuduses. Hoolitseda teiste eest ise haigena. Võidelda mingi suurema eesmärgi nimel isegi siis, kui meie kõige elementaarsemad vajadused pole täielikult rahuldatud. Just siin muutub heaolu mõiste eriti huvitavaks: inimene ei otsi ainult mugavust. Me otsime ka tähendust.
Frankl ja elamise „miks“.
Seda mõtet kehastab erakordselt tugevalt Austria psühhiaater Viktor Frankl. Oma raamatus Man’s Search for Meaning kirjeldas Frankl kogemusi natside koonduslaagrites ning arendas nende ja oma psühhiaatrilise töö põhjal edasi mõtet, et inimese jaoks on tähenduse otsimine üks keskseid psühholoogilisi jõude. Frankli käsitluses ei tähenda tähendus seda, et kannatus oleks iseenesest hea või vajalik. Pigem võib tähenduse olemasolu aidata inimesel taluda olukordi, mida ta ise muuta ei saa.
Frankl tsiteeris selles kontekstis Friedrich Nietzsche kuulsat mõtet: „He who has a why to live for can bear almost any how.“ Eesti keelde võiks selle mõtte vabamalt panna nii: kui inimesel on olemas tema „miks“, suudab ta taluda väga paljusid „kuidasid“.
Võib-olla ongi see „miks“ üks neist ankrutest, mis aitab meie pikemat heaolu koos hoida ka siis, kui hetke enesetunne on tormine.
Kas jaapanlastel on sellele oma sõna?
Jaapani kultuuris kasutatakse mõistet ikigai. Sõna iki tähendab elu või elamist ning gai väärtust või seda, mis teeb millegi väärtuslikuks. Väga lihtsustatult võiks ikigai’d kirjeldada kui seda, mis annab põhjuse hommikul üles tõusta.
See ei pea olema suur elumissioon. Ühe inimese jaoks võib see olla töö, teise jaoks pere, kolmanda jaoks looming, kogukond, aiandus, õppimine või lihtsalt teadmine, et keegi ootab teda.
Läänemaailmas seostatakse ikigai’d sageli nelja ringiga diagrammiga, mis küsib: mida sa armastad, milles oled hea, mida maailm vajab ja mille eest ollakse valmis maksma. See on kasulik eneseanalüüsi tööriist, kuid mitte algupärane Jaapani ikigai mudel.
Ja võib-olla ongi algne mõte huvitavam. Sest kui ikigai peaks tingimata olema korraga meie kirg, anne, missioon ja tasustatud töö, jääks väga paljudel inimestel see leidmata. Tähendus võib peituda ka palju väiksemates asjades. Mõnikord võib sinu tänane ikigai olla lihtsalt inimene, kellele sa tahad õhtul koju minna.
Heaolu ei ole sihtpunkt.
Meie elu muutub.
Muutuvad suhted, töö, tervis, vajadused, eesmärgid ja ka see, mida peame tähenduslikuks.
See, mis andis elule mõtte 25-aastaselt, ei pea olema sama 45- või 70-aastaselt.
Siit jõuame ehk heaolu kõige olulisema omaduseni: heaolu ei ole seisund, mille ühel päeval saavutame ja seejärel sinna jääme.
Seetõttu võiks heaolu vaadata vähem lõpp-punkti ja rohkem navigatsioonina. Aeg-ajalt tasub kontrollida: kus ma praegu olen? Mis minu elus toimib? Mis võtab energiat? Mis annab seda juurde? Millises eluvaldkonnas olen rahul ja millises olen juba mõnda aega oma vajadusi eiranud?
Ja siin kohtuvadki enesetunne ja heaolu. Üks halb päev ei tähenda, et su elu on halb. Kuid kui samad halvad päevad korduvad nädalast nädalasse ja kuust kuusse, muutub enesetunne infoks millegi suurema kohta. Samamoodi ei tähenda üks suurepärane päev automaatselt, et kõik on hästi.
Ilm ei ole maailm. Aga kui jälgida ilma piisavalt kaua, hakkame mõistma kliimat.
Just seepärast on enda enesetunde järjepidev märkamine väärtuslik. Mitte selleks, et iga halba päeva parandada või iga emotsiooni kontrollida, vaid selleks, et ajapikku märgata, milline „maailm“ nendest päevadest kokku kujuneb.
Kas sinu head päevad on seotud inimestega, kellega koos oled? Tööga, mida teed? Liikumise, une või puhkusega? Kas mõni eluvaldkond annab sulle järjepidevalt energiat ja teine võtab? Ning kas see, millele kulub kõige rohkem sinu aega, on ka see, millel on sinu jaoks kõige rohkem tähendust?
Võib-olla ei olegi heaolu mõõtmise kõige tähtsam küsimus: “Kui hästi ma ennast täna tunnen?“
Vaid hoopis: “Kui ma vaatan oma päevi pikema aja jooksul, siis millist elu need mulle kirjeldavad?“